Selleks hetkeks kui korter ostetud sai, olime juba 2 kuud lahus olnud ja samal ajal koos elanud. (Pean maninima, et korralikud tüdrukud koliks kohe välja.) Kooselu enda eksiga on üks veider asi. Meie puhul mingit olulist vahet suhtes ja lahusolemisel tegelikult polnudki. Kõik jäi samaks, samas midagi oli muutunud.
Meie suhe oli parem kui kunagi varem. Me rääkisime kõigest, nautisime üksteisega koos olemist ja voodielu oli parem kui kunagi varem. Samal ajal aga, ei olnud meil üksteisele ühtegi nõudmist. Me ei seadnud teineteisele ootusi, seega ei saanud kumbki ka pettuda. Esimest korda üle pika-pika aja tekkis tunne, et äkki ikka ei peakski lahku minema.
Lisaks oli muidugi piiratud ring inimesi, kes üldse teadsid, et me lahku läksime. Näiteks tema ema, kes meile soolaleivale tuli ja oli sügavas veendumuses, et me oleme jätkuvalt koos.
Nii see suvi möödus ning märkamatult saabus aeg välja kolida. Nii sa seal siis oled. Oma uues kodus. Esimest korda üle kolme ja poole aasta täiesti üksi.
Natuke vähem korralikud tüdrukud oleks siinkohal suhtele eksiga kriipsu peale tõmmanud. Aga ei, mina siia alla ei kuulunud. Kohanemisraskustele aitas kaasa eks, kes nii mõnigi õhtu külla tuli ning ööseks seltsiks jäi. See korraldus, aga oli väga selgelt piiritletud - kui üks meist läheb kohtingule on asjal lõpp.
See on naljakas, kuidas sa lepid inimestega midagi kokku, olles nii kindel, et see milles kokku lepite ei juhtu kunagi, või vähemalt mitte nii pea. Nii ma olingi täiesti kindel, et meie "suhe" veel ei lõppe. Seda kuni minu telefoniekraanile ilmusid järgnevad sõnad: "Ma arvan, et meie vahel on kõik läbi, ma oled deidil"
Mida sa siis nüüd teed? Oled vihane? Mille pärast? Et ta tegi täpselt seda, mida sa olid öelnud, et ta teeks? Et ta läheb oma eluga edasi, kuna sina ei tahtnud seda temaga koos teha? Või, et 24 tundi tagasi oli ta sinu voodis olnud ja ei rääkinud sõnagi eelseisvast kohtingust? Oled õnnetu? Sest ta leidis enda kõrvale kellegi ja sina oled üksi? Sest sa kaotasid selle ainsa inimese, kes sind kunagi armastanud oli?
See oli see koht kus normaalsed tüdrukut asjale lõpu oleks teinud. Aga ei, meie jaoks see oli alles algus. Algus väga pikale lahkuminekule, valusatele õhtutele, reetmistele, kirele, mängudele, enese leidmisele ja siis jälle kaotamisele, aina uuesti armumisele ning jälle ja jälle pettumisele.
Täna õhtul, peaaegu aasta aega hiljem, julgen ma lõpuks öelda, et kõik on läbi. Täna nutan ma viimast korda ja ütlen hüvasti oma parimale sõbrale ja esimesele armastusele.
