Vein ja pahtlilabidad

Lahkuminekud on ilmselgelt rasked ning igal inimesel on oma meetodid kuidas nendega hakkama saada. Minu meetod oli palju veini ja remont. 

Veini vist ei pea seletama? Seda kulus palju ning mingil moel aitas see kõike muud kergemalt võtta. Õnneks ei joonud ma just alati üksi.. ainult enamasti.

Remont oli mul niikuinii plaanis, aga hämmastaval kombel oli see ikka väga teraapiline. Tapeedi rebimine seintelt, pahtliga mökerdamine ja värvirulliga möllamine. No ei ole paremat viisi paraneda. Seda tuleks lausa inimestele ravimina välja kirjutada.

Nii need õhtud möödusid - pudel veini, pahtlilabidad ning neli tundi und.. ja just siis kui tundus, et tuba hakkab valmis saama, avastasin ma krigina. See esines umbes igal sammul, üle terve magamistoa...

Okei, krigin ei ole kõige hullem.. ja sa saad sellega rahulikult elada.. ja kui paigal seista siis see ju üldse ei häiri! Aga ei, minu jaoks tähendas see, et põrand tuleb välja vahetada. Seega magamistoa remondieelarve ning ajakava kolmekordistusid.

Muide, krigin polnud ainuke mille ma remondi ajal avastasin. Tuleb välja, et mingi komme on tapeedi ja põranda alla raha jätta. Igatahes mina leidsin ühe dollari tapeedi ja teise parketi alt.. Ilmselgelt leidsid need koha uue tapeedi ja uue parketi alt.

Minu uus kodu ja kõik selle vead

Oeh see viimane oli raske.. aga selle aja jooksul toimus ka palju muud. Alustame algusest.

Korterit ostes olin arvestanud, et mõningased pisemad remontimised tuleb teha - no alustades sellest, et ma vihkasin neid tapeete, mis seal olid. Pisiasjad. Sisse kolides hakkasid aga selginema uued asjaolud.. nagu näiteks augud seinas.

See selleks. Igasgune seinadega seonduv tundus olevat käkitegu. Minu jaoks oli äärmiselt oluline, et ma ei peaks hakkama ostma uut kööki ega tegema remonti vannitoas. See oli ka ainuke kriteerium, millele see korter minu hinnangul vastas. Siit aga õpetus - enne ostmist vaata väga hoolikalt korter üle. Mulle sai ikka väga kiirelt selgeks kui uisapäisa ma selle ostuotsuse teinud olin..

Köök nägi kaugelt vaadates üsna normaalne välja. Paar riiulit juurde ja polegi üldse paha ju?

No kui nüüd täiesti aus olla, siis polnudki tal väga viga midagi. Natuke nokitsedes oleks saanud sellest päris normaalse köögi. Oleks täitsa asja ära ajanud. Aga minul oli silme ees valge romantilises stiilis köök.. Seega oli mul vaja leida vigu. Kraanikausi taga on seina ja kapi vahel auk ning köögi tasapind on täiesti kaldus - kõik asjad veeresid... Seega sai korteri koosolekul otsustatud - tuleb uus köök!

Vannitoal on vigu mitmeid - näiteks on vetsupott kaldus, kraanikauss nii väike, et seal raske käsi pesta, dušinurgast jookseb kuskilt vesi läbi ja koguneb ühte nurka, plaatimisel on osa kohti vahele jäetud jnejne.. Aga üldiselt näeb enam-vähem välja ja kuna selleta elada on suhteliselt keeruline siis jääb remonti ootama viimasena.

Esmalt aga alustame kõige lihtsamast. Magamistuba.

Väike pahtel ja värv ja tehtud! Või nii ma arvasin..

Lahkuminek

Selleks hetkeks kui korter ostetud sai, olime juba 2 kuud lahus olnud ja samal ajal koos elanud. (Pean maninima, et korralikud tüdrukud koliks kohe välja.) Kooselu enda eksiga on üks veider asi. Meie puhul mingit olulist vahet suhtes ja lahusolemisel tegelikult polnudki. Kõik jäi samaks, samas midagi oli muutunud.

Meie suhe oli parem kui kunagi varem. Me rääkisime kõigest, nautisime üksteisega koos olemist ja voodielu oli parem kui kunagi varem. Samal ajal aga, ei olnud meil üksteisele ühtegi nõudmist. Me ei seadnud teineteisele ootusi, seega ei saanud kumbki ka pettuda. Esimest korda üle pika-pika aja tekkis tunne, et äkki ikka ei peakski lahku minema.

Lisaks oli muidugi piiratud ring inimesi, kes üldse teadsid, et me lahku läksime. Näiteks tema ema, kes meile soolaleivale tuli ja oli sügavas veendumuses, et me oleme jätkuvalt koos.

Nii see suvi möödus ning märkamatult saabus aeg välja kolida. Nii sa seal siis oled. Oma uues kodus. Esimest korda üle kolme ja poole aasta täiesti üksi.

Natuke vähem korralikud tüdrukud oleks siinkohal suhtele eksiga kriipsu peale tõmmanud. Aga ei, mina siia alla ei kuulunud. Kohanemisraskustele aitas kaasa eks, kes nii mõnigi õhtu külla tuli ning ööseks seltsiks jäi. See korraldus, aga oli väga selgelt piiritletud - kui üks meist läheb kohtingule on asjal lõpp.

See on naljakas, kuidas sa lepid inimestega midagi kokku, olles nii kindel, et see milles kokku lepite ei juhtu kunagi, või vähemalt mitte nii pea. Nii ma olingi täiesti kindel, et meie "suhe" veel ei lõppe. Seda kuni minu telefoniekraanile ilmusid järgnevad sõnad: "Ma arvan, et meie vahel on kõik läbi, ma oled deidil"

Mida sa siis nüüd teed? Oled vihane? Mille pärast? Et ta tegi täpselt seda, mida sa olid öelnud, et ta teeks? Et ta läheb oma eluga edasi, kuna sina ei tahtnud seda temaga koos teha? Või, et 24 tundi tagasi oli ta sinu voodis olnud ja ei rääkinud sõnagi eelseisvast kohtingust? Oled õnnetu? Sest ta leidis enda kõrvale kellegi ja sina oled üksi? Sest sa kaotasid selle ainsa inimese, kes sind kunagi armastanud oli?

See oli see koht kus normaalsed tüdrukut asjale lõpu oleks teinud. Aga ei, meie jaoks see oli alles algus. Algus väga pikale lahkuminekule, valusatele õhtutele, reetmistele, kirele, mängudele, enese leidmisele ja siis jälle kaotamisele, aina uuesti armumisele ning jälle ja jälle pettumisele.

Täna õhtul, peaaegu aasta aega hiljem, julgen ma lõpuks öelda, et kõik on läbi. Täna nutan ma viimast korda ja ütlen hüvasti oma parimale sõbrale ja esimesele armastusele.

Neli tähtsat allkirja

Nii lihtne see nüüd polnud, et lööme käpad kokku ja notarisse. Oh ei.

Kõigepealt hindamisakt. Kuna hinnas oli kokku juba lepitud, siis ega hindamisakti muuks vaja polnud kui kodulaen, aga mis hinnale see tuleb? Ega ma päris kindel polnud, et see korter seda väärt on, mida mina olin valmis maksma... ohh ei, olin ju kokku leppinud kõrgema hinnaga kui tuttav maakler soovitanud oli. Nii ma siis poetasin vaikselt hindamisakti tegema tulnud maaklerile, et kokku lepitud hind on selline ja hea oleks kui hindamisakt samas järgus tuleks. Oli see nüüd tark otsus või mitte, aga lõpptulemus oligi täpselt samas summas, mis kokkulepitud ostu-müügihind.

Selle peale sai pangas kõik korraldatud ning notari aeg kokku lepitud. Edasi jäi veel sissemakse raha kuskilt kokku kraapida.

Veel nädal aega enne notarit oli minu pangakontol täpselt kolmandik vajaminevast summast. Ülejäänud pidi tulema töölt preemiast ja vanematelt. Selle vanematelt tuleva rahaga muret polnud, kuid tööl tuli võtta sammud finantsjuhi jutule, et raha saabumist veidi kiirendada. Puuduolev summa saabus minu kontole 2 päeva enne notarit.

Notar ise on üks kummaline ettevõtmine. Võib-olla oli asi selles, et vastas istul tähtsal notarihärral blond kohkunud näoga 23. aastane tüdruk, kuid iga natukese aja tagant tuletas ta mulle meelde, et ma ikka teada annaks kui midagi jääb arusaamatuks.. Noh, tundus et kõik on selge, igatahes ühtegi lolli küsimust igaks juhuks notarile ei esitanud.

Kogu leping ette loetud, saadeti see ringile ning iga laua taga istuv isik sai paberile panna neli allkirja. Ja tehtud! Kummaline kui lihtne on kinnisvara omandamine.

Endine omanik andis koosolekuruumi ukse taga üle korteri võtmed, soovisime üksteisele ilusat elu ja läksime laiali. Mina istusin oma autosse, vaatasin korteri võtmeid ja tundsin.. mitte midagi. Esimese hooga ei suutnud ühtegi emotsiooni endast välja suruda.

Kolm nõudmist uuele kodule

Nii ma siis otsustasin osta korteri. Sissemaksuks mul raha ei olnud, seega tuli seda kuidagi oma vanematele serveerida, et äkki nad saavad kuidagi aidata. Põhiliselt siiski isale, kes sellel hetkel polnud veel teadlik, et me elukaaslasega lahkugi olime läinud. Täpselt ei teadnudki, mismoodi seda serveerida, aga välja kukkus midagi niisugust:

"Hei! Olen juba pikemalt mõelnud, et üürida on nii mõttetu ja odavam on osta kuna kuuüür väiksem, aga nüüd siis juhtus selline asi ka, et läksin peikaga lahku ja keegi peal välja kolima. Ideaalne võimalus või mis? Aga noh, mul sissemaksu täitsa olemas ei ole, saaksid aidata?"

Mis mu isal ikka üle jäi? Ütles, et muretseda pole vaja ja järgmised 2 nädalat hüppasid minu postkasti iga päev uued korterite müügipakkumised... 

Kohe alguses panin paika kolm nõudmist, mis kindlasti minu uuel kodul olema pidid - rõdu, kamin ja vann. No ja siis lisaks veel võiks see olla selline heledates toonides, kõrgete lagedega, korraliku köögiga, keldriboksiga - maja ise pisike, pigem vana, vaikses tänavas ja kesklinnale lähedal.

Polegi nii suured nõudmised eks?

No pärast pangas käiku ja müügihindasid vaadates hakkasid valikud muidugi suure kiirusega vähenema, kuid üks superilus korter Linnu teel jäi küll silma. Pisike valge ühetoaline katusekorter rõduga! Vanni ja kaminat küll polnud aga kõik muu kompenseeris selle. Sellel korteril polnud aga kasutuslepingut, seega ei saanud sellele laenu ja kogu teema tundus väga kahtlane, seega pidin kahjuks raske südamega sellest loobuma. Iga järgmine korter tundus selle kõrval aga tõeline urgas.

Lõpuks käisin vaatamas umbes 4-5 korterit... kuni ma selle leidsin!

Ma pole siiani kindel, kas ma nüüd tõesti leidsin selle, mis ma otsisin või lihtsalt andsin alla.. sest see mis ma leidsin oli see: ilma rõduta, ilma kaminata ja ilma vannita. Hetkega viskasin ma kõik oma nõudmised aknast välja ja otsustasin, et just see koht on see kus ma tahan elada. Kuigi selles korteris oli väga vähe asju mis mulle üldse oleks meeldinud nägin ma seal potentsiaali. See oli see.

Uurisin tuttavalt maaklerilt maad, kas tasub ja mis hinda võiks pakkuda. Kauplesin natuke omanikuga ja saigi kokku lepitud. Nii kiiresti kui võimalik notarisse!

Lugu sellest kuidas 23 aastane tüdruk otsustas kodu osta ehk kuidas see kõik alguse sai

See oli veidi rohkem kui aasta tagasi, kuid üritame meenutada mis siis ikkagi juhtus...

Ühel kevadisel päeval otsustas Laura, et aitab! Aitab kurbusest ja valust ja lõpmatutest tülidest. On aeg sellele lõpp teha. Nii lõppes kolm ja pool aastat kestnud suhe ning kuigi see oli ilmselgelt õige otsus, oli see kõige raskem otsus, mis oma elu jooksul teinud olin.

Nii ma siis läksin raske südamega töölt koju. Istusime diivanile ja rääkisime. Noh, rääkimine on palju öeldud. Põhiliselt mina nutsin ja tema lohutas mind. Pole enne kuulnud, et ükski lahkuminek nii läheks, aga see vist polnud ka täitsa tavaline suhe. Meil oli ju kõik hästi, ta oli mu parim sõber... aga midagi oli puudu.

No see selleks.. istusime seal diivanil ja arutasime. Mis nüüd saab. Kes siis välja kolib meie pisikesest armsast üürikorterist. Mina olin selle leidnud, tema nimi oli lepingul. Minul polnud kuskile minna, temal elas ema Tallinnas - teoreetiliselt oleks ju sinna saanud minna.

Lõpuks läbi raskuste sai tehtud otsus. (Olgem ausad suuresti minu otsus.) Tema pidi välja kolima. Lubasin tal veel kuukese korteris elada, et kuidagi ikka hakkama saame ja nii see läks...

Paar päeva hiljem jõudis aga reaalsus koju.. Mul pole ju raha, et seda korterit üürida! Mis ma siis nüüd teen?

Noh.. mida inimesed ikka teevad selles olukorras? Otsustavad korteri osta!

Just nii! Kui pole piisavalt raha, et üürida, osta! Kuna üürihinnad on selgelt liiga kõrged ja samaväärse või suurema ja parema korteri igakuine pangalaenu tagasimakse on madalam, on ilmselgelt mõistlikum osta. Mis sest, et pangakontol pole piisavat raha sissemakseks. Keda see siis takistanud on?

Nii ma siis alustasingi otsinguid. Väikesed 1-2 toalised Tallinna korterid, hoidke alt!