Nii lihtne see nüüd polnud, et lööme käpad kokku ja notarisse. Oh ei.
Kõigepealt hindamisakt. Kuna hinnas oli kokku juba lepitud, siis ega hindamisakti muuks vaja polnud kui kodulaen, aga mis hinnale see tuleb? Ega ma päris kindel polnud, et see korter seda väärt on, mida mina olin valmis maksma... ohh ei, olin ju kokku leppinud kõrgema hinnaga kui tuttav maakler soovitanud oli. Nii ma siis poetasin vaikselt hindamisakti tegema tulnud maaklerile, et kokku lepitud hind on selline ja hea oleks kui hindamisakt samas järgus tuleks. Oli see nüüd tark otsus või mitte, aga lõpptulemus oligi täpselt samas summas, mis kokkulepitud ostu-müügihind.
Selle peale sai pangas kõik korraldatud ning notari aeg kokku lepitud. Edasi jäi veel sissemakse raha kuskilt kokku kraapida.
Veel nädal aega enne notarit oli minu pangakontol täpselt kolmandik vajaminevast summast. Ülejäänud pidi tulema töölt preemiast ja vanematelt. Selle vanematelt tuleva rahaga muret polnud, kuid tööl tuli võtta sammud finantsjuhi jutule, et raha saabumist veidi kiirendada. Puuduolev summa saabus minu kontole 2 päeva enne notarit.
Notar ise on üks kummaline ettevõtmine. Võib-olla oli asi selles, et vastas istul tähtsal notarihärral blond kohkunud näoga 23. aastane tüdruk, kuid iga natukese aja tagant tuletas ta mulle meelde, et ma ikka teada annaks kui midagi jääb arusaamatuks.. Noh, tundus et kõik on selge, igatahes ühtegi lolli küsimust igaks juhuks notarile ei esitanud.
Kogu leping ette loetud, saadeti see ringile ning iga laua taga istuv isik sai paberile panna neli allkirja. Ja tehtud! Kummaline kui lihtne on kinnisvara omandamine.
Endine omanik andis koosolekuruumi ukse taga üle korteri võtmed, soovisime üksteisele ilusat elu ja läksime laiali. Mina istusin oma autosse, vaatasin korteri võtmeid ja tundsin.. mitte midagi. Esimese hooga ei suutnud ühtegi emotsiooni endast välja suruda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar